Ilmumiskoht EhitusEST
30. september 2021

Eerik Staškevitš: pole halbu kriise, on uued võimalused

Autor: Ants Vill

Eerik Staškevitš. Foto: Ants VillEerik Staškevitš. Foto: Ants Vill

Tallinna Ehitustrusti juhatuse liige Eerik Staškevitš näeb, et meie ehitusturg pakub ettevõtlikele palju võimalusi. Peamine probleem kerkivate materjalihindade kõrval on ehitusinseneride nappus, aga tegelikult on ehitajate kõige suurem väljakutse mõista, mida klient päriselt soovib ja vajab.

Eerik Staškevitš (29) ise on küll „alles” sama vana kui taastatud Eesti vabariik, nagu ta ise muheledes märgib, kuid tal on ehitusala kogemust juba üsna palju – alustades juba tudengipõlves platsil insenerina tegutsemisest kuni nüüd Eesti ehitusala esikümnesse kuuluva Tallinna Ehitustrusti juhatuse suhteliselt äsjase liikmena (aasta algusest) müügi ja ettevalmistuse alal.

Koroonakriisi mõjud

Teist aastat kestev koroonakriis on mõjutanud kogu majandust üle maailma, samuti muidugi ka ehitusala. Samas pole asjad ehituses sugugi nii pilvised nagu võiks arvata.

„Muidugi ehitusmahud kahanesid 2020. aastal. Sellegipoolest pole tervishoiukriisi ajal olukord nii halb, kui näiteks masu ajal. Ja ehitusalal on pikk inerts, projekte valmistatakse suhteliselt kaua aega ette, ka ehituse valmimine ise kestab suhteliselt kaua. Ja kuna tegu on suurte investeeringutega, siis isegi kui mõni ehitis jääb seisma, ega projekti siiski väga kauaks sahtlisse seisma ei jäeta. Vajadused ei kao, leitakse uued võimalused,” märgib Eerik Staškevitš. „Täna on ehitajate põhiprobleemiks see, et ehitusturul on suur hinnatõus. Õnneks meie ei ole väga palju halbu otsuseid sellel ajal teinud. Ehituslepingud sõlmitakse ju keskmiselt aasta kuni kaks ette.”

Hinnatõusu üks peamisi põhjusi on kriisist tingitud ehitusmaterjalide hinna suur tõus, mis paljudel puhkudel on isegi 100-protsendiline.

„Sisendhindade tõus on tingitud sellest, et koroonakriisi algusperioodil jäid paljud tehased seisma, nii Hiinas kui Euroopas, nagu ka paljud ehitusprojektid. Aga kui arendajad asusid uuesti hooneid tellima, ei jõudnud tehased neile järele, keegi ei osanud oodata, et ehitusalal taastumine nii kiire on. Nii tekkis füüsiline defitsiit. Muidugi viis see hinnad üles, samas aga pole defitsiit siiani lõpuni kadunud, ka odavamaks pole midagi läinud,” selgitab Staškevitš. „Me oleme siin ka veidi nurgataguses kohas, Põhja-Euroopa allservas, Venemaa külje all, Ida-Euroopas. Tihti on suured tehased, kust materjal tuleb, Kesk-Euroopas, Poolas, Tšehhis või Saksamaal. Neile on hulk suuri tarbijaid meist hulga ligemal.”

Kuldsete käte nappus

Ehitussektoris on tööjõuga olnud pea kogu aeg probleeme – kvalifitseeritud tegijaid kipub alati nappima, ka nüüd, kriisi ajal: „Eriti on aga puudus kuldsete kätega ehitajatest, kes ehitusplatsil tööd teevad. Ja mis veelgi määravam – ka insenertehnilisest personalist on kindlasti puudus.”

Võrreldes näiteks IT-sektoriga on ehitusalal tööjõu globaliseerumist, rahvusvahelise tööjõu liikumist vähem: „Meile ikka lõuna poolt tullakse, aga insenertehniline personal, kes peab Eesti kliendiga suhtlema ja meie omanikujärelevalvega tähtsaid pabereid täitma, ja Eesti standardeid järgima – neid pole piiri tagant eriti küll võtta.”

Ehitusturust lähemalt rääkides jätkub praegu tellijaid, kuigi hinnad on üles läinud. „Aga jah, muidugi – kui ehitushind on mitukümmend protsenti tõusnud, võrreldes ajaga, mil projekte ette valmistati, on kaalumise koht paljudele tellijatele, kas üldse hakata seda objekti ehitama. Nii ongi praegu turul hästi aktuaalne, et kuidas see äriplaan ikkagi ära teha – ettevalmistuseks on kulunud palju aega ja pingutusi, projektid valmis, ehituslubade taotlemine üksi võib võtta mitu aastat. Siin ongi meil kui ehitajail tähtis roll – pakkuda oma oskusteavet, kuidas ehitada uues olukorras endiselt kvaliteetne hoone. Leida kokkuhoiukohti, targemalt mõelda, leida otstarbekamaid lahendusi. See diskussioon käib täna tellijate ja ehitajate vahel väga aktiivselt,” arutleb ta.

Staškevitši hinnangul on ehitusinseneri elukutse meie ühiskonnas siiski piisavalt hinnatud ja see loob ühiskonnas väga palju väärtust. „Tegelikult kõik ehitussektori osalised – näiteks arhitektid, ehitajad või projekteerijad – vastutavad ühiselt selle keskkonna eest, mida nad loovad. Sellest osatakse lugu pidada,” kinnitab ehitusinsener Staškevitš.

Praktikandist juhatuse liikmeks

Staškevitš on Ehitustrusti juhatuse liige alates käesoleva aasta algusest ehk siis üsna lühikest aega, aga praktikandina alustas ta samas juba 6–7 aastat tagasi.

„Leian üha enam, et tuleb investeerida hästi palju töötajatesse, ehitusettevõtte vara on personal, töötajad. Mitte kraana ega buldooser. Need renditakse. Oleme traditsiooniline peatöövõtuettevõte, oma ehitustöölisi meil pole, meil on ainult insenertehnilised töötajad: eelarvestajad, objektiinsenerid, objektijuhid, projektijuhid, kvaliteedispetsialistid, ostujuhid, eri osade spetsialistid – kõik on oma ala spetsialistid,” ütleb ta.

Tallinna Ehitustrusti juhatuse liige müügi ja ettevalmistuse alal Eerik Staškevitš. Foto: Ants VillTallinna Ehitustrusti juhatuse liige müügi ja ettevalmistuse alal Eerik Staškevitš. Foto: Ants Vill

Staškevitš on Tartust pärit, õppis Kommertsgümnaasiumis. Seal küll ehitusega seotud eriala polnud, aga matemaatika ja füüsika ning väike inseneeriakallak olid olemas. „Viimasel gümnaasiumiaastal sain ma aru, et need on minu jaoks, ma tahtsin valida midagi, mis on reaalainetega seotud. Ja ma nägin, et ehitusinsener on üks päris põnev elukutse. Mulle meeldib inseneeria ja mulle meeldib inimestega suhtlemine. Ja ehituses on mõlemat hästi palju,” rõõmustab Eerik Staškevitš, kes seejärel läkski Tallinna tehnikaülikooli ehituseriala õppima.

Nende õpingute vaheajal käis ta vahetusüliõpilasena aastaks Lissaboni Tehnikaülikoolis. „See laiendas kindlasti silmaringi, nägin, et neil on hästi suur rõhk linnaplaneerimisel, samuti sellel, kuidas vana arhitektuur uueneva linnaga koos toimima panna – just see, mida meilgi on vaja osata,” räägib Eerik Staškevitš, kes omandas tööstus- ja tsiviilehitusinsener kutse 7. taseme. See võimaldab tal pidada ehitusalal pea kõiki ameteid.

Tahtel platsil piire pole

Üliõpilane Eerik läks õpingute kõrvalt ka platsile tööle, objektiks sai Kvartali keskuse ehitus Tartus. Täna arvab ta, et ehitusest huvitatud noore töödel, mahtudel ja tahtel platsil piiri ei olegi, eriti siis, kui veel peret ei ole loodud. Siis saab endast anda kõik: „Vahel olin objektil isegi südaööni. Sest see oli minu jaoks põnev ja ma tahtsin neid kogemusi saada. Mu juht, ehitusdirektor Alar Jõgi, käis kogu aeg vaatamas, kuidas mul läheb ja kas ma saan hakkama. Aga ma arvan, et ma olin usalduse välja teeninud.”

Nagu ehitajail ikka kombeks, on enamus Eerikust tehtud pilte on tehtud ehitusplatsil. ATV-ga Viruvere vineeritehases – objekt oli nii suur, et nii oli hõlpsam liikuda. ErakoguNagu ehitajail ikka kombeks, on enamus Eerikust tehtud pilte on tehtud ehitusplatsil. ATV-ga Viruvere vineeritehases – objekt oli nii suur, et nii oli hõlpsam liikuda. Erakogu

Toonane tudeng toob aga ette veelgi suurema katsumuse, millega õpinguid ja töötamist ühitada püüdev noor insener kokku puutub: nimelt kipub töö kiiresti neelama kogu aja, koolide lõpetamine venib pikaks. „Mulle öeldi karmilt, et paber on tähtis ehk siis diplom. Kui õigesti mäletan, oli see ütleja seesama Alar Jõgi. Nii ei jäänudki mul muud üle. Mäletan, kui ma lõputööd tegin, siis samal ajal lõpetasin ka üht objekti Lõunakeskuses Tartus. Ja samas alustasin juba iseseisvalt enda esimest objekti, kus ma üksi täitsin projektijuhi rolli. See oli vägagi keeruline töö: Vanemuise lavatehnika rekonstrueerimine koos Hollandi ja Kanada ettevõtetega. Paigaldasime sinna uue lavatehnika, pöördlava ning kõik uued stanged ja helitehnika. See oli hästi lahe koostööprojekt, kogu suhtlus käis inglise keeles ja ehitussoojakus olin ainuke eestlane.”

Eerik ühel oma keerulisematest õpinguaegsetest objektidest: pilt on tehtud Hollandis Trekwerki tehases Vanemuise pöördlava komplekskatsetusel. ErakoguEerik ühel oma keerulisematest õpinguaegsetest objektidest: pilt on tehtud Hollandis Trekwerki tehases Vanemuise pöördlava komplekskatsetusel. Erakogu

Vahepeal ehitas Staškevitš Pärdi keskust ja Viruvere vineeritehast, seejärel hakkas tegema kontoritööd, ehk tegelema müügi ja ettevalmistusega. „Mulle meeldib näha suurt pilti, tahtsin saada teadmisi, kuidas kogu ettevalmistuspool ehituses käib. Nüüd ma iga päev platsil ei käi, samas on kogu aeg kiiver ja helkurvest auto pagasiruumis võtta. Mõnikord tuleb aga meeskond siia kontorisse, arutame. Lõpuks on ehitis ikkagi nagu oma lapsuke,” nendib Staškevitš.

Kõik algab tööst iseendaga

Aga kuidas noor insener peaks end vanemaile kolleegidele kuuldavaks tegema? „Kui oled ise asjalik ja oskad kõike loogiliselt esitada, kuulatakse sind küll.

Noortele inseneridele objekti peal on muidugi vaja ka puhvrit – ehk vanemad objektijuhid, projektijuhid, kes natukene suunda näitavad – ja samas ka mõnikord mõni töömees ütleb, et näed, nii on parem. Tuleb usaldada teiste kogemusi, kuni enda omad tekivad. See on elukestev protsess. Alguses oleneb hästi palju sellest, kui palju endal on huvi ehitamise ja enda arendamise vastu. Ma olen niimoodi mõelnud: ehitusel saab kuue aasta kogemuse kätte kolme aastaga, kui ise piisavalt palju hingega asja juures oled,” vahendab Eerik Staškevitš oma kogemust. „Aga loomulikult, see oleneb eelkõige inimesest endast. Kindlasti. Kes on motiveeritud ja kellel silmad säravad, sellele on ehitussektoris alati koht!”

Staškevitšile meeldivad suurejoonelised objektid: „Kui maailmakontekstist mõelda, siis mitu lennujaama. Näiteks ma hindan Norman Fosteri loodud suurt Stansteadi lennujaama terminalihoonet Londonis, mis valmis 1991. aastal. Seal on kasutatud uhkeid teraskonstruktsioone, see on hästi suur ja kõrge hoone, suured ruumid justkui sulavad omavahel kokku. Teine lemmik on Oslo lennujaamahoone, kus on kasutatud hiigelsuuri liimpuidust ferme – silded on üle saja meetri pikad. Meil on midagi sarnast vastu panna Tondiraba jäähallis. Muidugi vaatan suure tunnustusega New Yorgi pilvelõhkujaid, see on nagu hoopis teine dimensioon. Ehitaja elukutse on selline, et kui ringi käid, vaatad ikka lakke, kuidas tehnosüsteemid on paigaldatud. Mul elukaaslane sikutab tihti varrukast, et vaata nüüd neid toiduasju ka!”

Pisipoeg ja põnevad hobid

Staškevitšil praegu muuks eriti aega ei jää, kui töö ja kodu – mees on kolmekuuse poja isa. „Ei, maja meil endal veel ei ole, nagu korralikule ehitajale ikka omane, kingsepal pole kingi jne,” naerab mees. „Eks üks põhjus ole, et ma pole veel osanud välja mõelda, millist maja me pere tegelikult vajab. Vast hoopiski suvemaja metsade rüpes. Aga elan praegu Kopli liinidel, seal uus-vanas kvartalis on kujunemas hoopis uus ja põnev elukeskkond. Mulle Põhja-Tallinn meeldib, seal on koos nii ajalugu kui ka uued tuuled.”

Harrastustest rääkides on mees mänginud erinevaid pallimänge, aga ka lumelauaga sõitmas käinud. Tõsi küll, viimasel ajal selleks aega napib.

„Siiski, üks harrastus on: uuematel aegadel ma tegelen taliujumisega. Jah, raske on siis, kui väljas on 20 miinuskraadi ja tuleb tõesti päris jääauku ronida. Aga see ongi asja võlu. Mõnus peale tööpäeva. Hoiab vaimu ja keha värske. Tööpäeva lõpus lähed, mõtled, et probleeme on palju, kuskil on väike stress kuklas. Siis käid jääaugus ära ning saad aru, et tegelikult on ju kõik ülimalt hästi!”

Põnevad, aga keerulised tööd

Huvitavamatest objektidest, mida Ehitustrust on ehitanud, toob Eerik Staškevitš esile Arvo Pärdi keskuse rajamise Laulasmaa mändide alla.

„Kui Pärdi keskust ehitati, olin ma ise juba platsi peal ametis. Objekt oli väga nõudlik, nõudlik oli ka selle ettevalmistus. Sellest pole eriti räägitud, aga keskuse rajamise üks eesmärk oli luua tollal Saksamaal alaliselt elanud, meie aja ühele kuulsamale heliloojale Eestis paik, kuhu ta tahaks naasta, pikemaks pidama jääda. Keskuse jaoks korraldati rahvusvaheline arhitektuurikonkurss, mille võitsid Hispaania arhitektid büroost NietoSobejanoArquitectos. Lõunamaa arhitektide projekt keset Põhjamaa männimetsa.

Keskus on ehitatud parimatest materjalidest, graniitkillustikuga betoon, titaantsinkplekist katused… Iga kumernurk ja tala on kavandatud ja ka valmis ehitatud parimal tasemel. Lisaks ehitati keskusele ka 33-meetrine torn,” tutvustab Staškevitš Ehitustrusti üht nõudlikumat objekti, kus lahendati väljakutse – ühitada tunnustatud välismaiste arhitektide, Eesti projekteerijate ning konstruktorite töö, sulatades see sümbioosina kokku – ja nii, et ehitis sai õigeks ajaks valmis, vastas Eesti standarditele ja ühtlasi sai tellija ja arhitektide visioon täide viidud.

Aga on veel objekte, mille üle praegu uhke olla. „Tallinnas, Maakri kvartalis valmis kõrghoone Skyon – kakskümmend kuus maapealset ja kaks maa-alust korrust, ligi sada meetrit kõrgust. See uus, silmatorkavate värvikate abstraktsete mustritega fassaadiga büroohoone kuulub kindlalt Eesti kõrghoonete esiviisikusse. Arhitektid on KOKO büroost: Raivo Kotov, Lembit-Kaur Stöör ja Maia Grimliht,” jätkab Staškevitš.

„Ehitis on kõrgtehnoloogiline ja seega väga nõudlik ehitustehniliselt: kiirliftid, mahukas automaatika. Ehitamist korraldada on väga keeruline: krunt on pisike, vaid tuhat ruutmeetrit, ehitise netopind aga 10 000 ruutmeetrit. Teiste kõrghoonete vahel ehitamiseks kasutatakse pliiatsina peenikese hoone karkassi külge kinnitatud ehituskraanat, kogu tegevus vajab väga ranget planeerimist. Tavapärase peegelklaasfassaadi asemel on mustriline pinnakate, mis teeb lisaks kaugelt pilgu püüdmisele ka ruumide sisearhitektuurilise ilme huvitavaks. Tegu on erilise maamärgiga Tallinnas, see on, ma arvan, üks keerukamaid objekte terve Ehitustrusti ajaloos nii Tartu kui Tallinna peale kokku!”