Ilmumiskoht Ehitusuudised
15. september 2021

Erkki Suurorg: ehitusäri on suur suhtlus

Autor: Eva Kiisler

30 aastat ehituses töötanud Nordeconi insenerehituse divisjoni juht Erkki Suurorg on poole oma tööelust veetnud ehitusplatsil ja teise poole ehitusjuhina kontorilaua taga kuni Nordeconi juhatuse liikme ametikohani välja. “Minu kui ehitusjuhi kõige tähtsam asi ja suurem tarkus on meeskonnatöö ning suhtlus,” ütleb ta. “Kui need asjad toimivad, on ehitamine lust. Mitte lillepidu, aga lust.”

Nordeconi insenerehituse divisjoni juht Erkki Suurorg Tivoli Elamurajooni ehitusplatsil. Ehitus sai kuulsaks sellega, et sealt avastati ajaloolised laevavraki jäänused. Foto: Raul Mee

Tallinna Tehnikaülikoolis tsiviilehituse eriala omandanud Suurorg on karjääri jooksul tegelenud nii hoonete kui ka infraehitusega, olles näinud ehitusvaldkonna eri tahke erinevates rollides alates projektijuhist divisjoni juhi ja juhatuse liikmeni välja. Selliseid inimesi Eesti ehitusturul palju ei ole.

Lisaks on ta panustanud insenerivaldkonda Eesti Ehitusinseneride Liidu kutsekomisjonis. “Ka ehitusjuhtimine on nagu inseneritöö, sest ehitustegevuse läbiviimine on igas mõttes inseneritöö, alates ohutusest kuni ressursside planeerimiseni välja.”

“Ehitamine on väga huvitav, sest mingi asi saab valmis. See on uskumatu rahulolu,” ütleb ta.

Kuidas jõuda platsilt juhitoolile?

Ennekõike peab töö meeldima. Ehituseriala on keeruline, sest see on hästi tehniline, vahet pole, kas räägime tippjuhist või töölisest. Ehitaja amet on pingeline, peab olema tahet ja rõõmu seda tööd teha.

Olemas peavad olema suured ja vahe-eesmärgid. Ehitaja peab olema hästi realistliku mõtlemisega inimene, mis tahes need eesmärgid pole, peavad need olema saavutatavad. Teed mingi asja ära, analüüsid, mõtled, mis läks hästi, ja teed järgmise. Kogu aeg niimoodi arened. Kõikide tublide ehitusjuhtide eesmärk ei peaks olema juhatuse esimehe töö ehitusettevõttes. Kindlasti on tore, kui see eesmärk on, aga usun, et on palju ka teisi ameteid, mille nimel pingutada ja eesmärke seada.

Millised on olnud sinu kõige keerulisemad momendid ehitusjuhina?

Kindlasti on olnud väga keerulisi hetki. Need on erisuunalised või eri teemade kohased. Nooremas eas insenerioskustega tekkiv pinge, kui kogemusi väga ei ole ja pead olukorda lahendama, juhtimisalaste oskuste ja tarkustega seotud, suhtlemise ja pingetaluvuse teemad, mis keerukuse poolest esile tõusevad. Ka keerulisi momente tuleb osata juhtida. Kõige suurem oskus on teha head meeskonnaalast koostööd.

Ütlen kindlalt, et ehitusäri ja inseneeria on enamuses suhtlus. Kõik muu peab olema kas emapiimaga kaasa antud või õpitud, olgu siis koolis või hiljem ennast täiendades, et oleks varasalv, kust tarkust võtta. Juhtimine on suur suhtlemisoskus kõikide osapooltega, mis teoorias peaks keerukaid olukordi vältima, aga praktikas need muidugi tekivad. Siis tuleb olukorda lahendada.

Selles mõttes ei erine ehitusjuhi töö mõne muu valdkonna ettevõtte juhtimisest.

Kindlasti on valdkondi, kus erialased oskused on hädavajalikud, ehitus on üks sellistest. Ka suuremate ehitusfirmade universaalsed juhid peaksid ehitust tundma. Ma ei taha öelda, et selleta ei saaks juhtida, aga minu hinnangul peaks asja spetsiifiliselt tundma. See mõjutab ka meeskonna komplekteeritust ja üldist motivatsiooni.

Kindlasti on ehitusfirmades üle kogu maailma palju tublisid juhte teistsuguse erialase väljaõppega. Igal juhil on omad plussid ja miinused.

Palun mõnda konkreetset näidet keerulisest olukorrast.

Kui tekib väga keeruline ehitustehniline küsimus, on asi juba halb

Juhtimise väljakutsed on ennekõike seotud teiste välismõjudega. Lähiminevikust meenub Haabersti liiklussõlme ehituselt, kui looduskaitsjad ei lubanud maha võtta puid, mis tellija soovi kohaselt pidi raieloaga maha võetama. Meil oli vaja lepingujärgne tegevus ellu viia, aga looduskaitsjad otsisid märgilise tähendusega puu ja klammerdusid sinna külge. Kuigi puu jäi ehitusplatsilt väljapoole, oli see märgilise tähendusega ja kogu tegevus takistas tööd, eelkõige alltöövõtjatel, kel on samuti oma ajagraafik. Tuli kutsuda politsei. Õnneks lõppes olukord rahulikult, aga piisab ühest äkkolukorrast, kui võidakse kättpidi kokku minna.

Ehitusinseneri nurga alt on äkkolukorrad seotud tehnika või tehnoloogiaga. Kehtib reegel, et kui on võimalik hetkeks tegevus peatada, siis peata, mõtle läbi ja tee edasi. Kindlasti ei tohi teadmatult edasi teha, võttes veel suurema, läbi mõtlemata riski − siis juhtubki.

Näiteks Tartu ümbersõidul Tõrvandi ristil tõstsime raudteesilda paika. Rääkimata tohutust eeltööst, kas see on kraanatõstel võimalik, mõtled reaalolukordades veel kümme korda järele: tõstad, annad järele, proovid uuesti …

Miks sellised olukorrad peaks üldse juhi lauale jõudma? Need on ju platsil lahendatavad.

Tegelikult ei ole. Projektmeeskonna, kes on selle ülesande endale saanud, vastutus oleks need olukorrad ära lahendada, aga igas lepingus, mille ehitusettevõtja sõlmib, on väiksemaid ja suuremaid riske: nii tehnilisi ja insenerialaseid kui ka lepingulisi. Juba lepingut sõlmides on teada, millised riskid võetakse, ja neid tuleb kaardistada kogu perioodi jooksul. Kõrgetel riskidel on kriitiline tee, kus kogu tippjuhtkond ja kvaliteediosakond jälgivad, et see ei realiseeruks.

Kõige kriitilisem on ajagraafik ja ka tippjuhtkond jälgib reaalselt iga kuu, kas ehitus jõuab õigeks hetkeks valmis. Üsna tihti soovib tellija, et objekt valmiks ebarealistlikus ajagraafikus. Suuremates ehitusettevõtetes ollakse juhatuse esimeheni välja kursis riskidega, mida juba pakkumuse tegemise ajal võeti.

Kas öösel magada saad?

On hetki, millal tuleb mõelda tööasjade peale rohkem. Kogemusega tekib teatud kindlus, mis ei tohi olla võltskindlus, vaid peab olema läbi mõeldud. Loogiline, et kogemuste pealt võiks uni olla parem.

Kuigi ka praegu on lepinguid, mis sunnivad pärast tööaega rohkem mõtlema, on neid unetuid öid olnud platsil projektijuhina töötades kindlasti rohkem.

Ei ole võimalik kõike endast läbi lasta. Kui lased, siis põled ära. Mida rohkem eeltööd teed, seda paremini magad.

Kuidas sulle ehitussektori üldine hetkeseis Eestis tundub? Koroonaaja jooksul on kõikumisi olnud päris palju.

Ehitussektor on jälle suurte väljakutsete ees. Me ei tea, millega ülemaailmne kriis lõpeb, kuidas me sellega harjuma peame ja mida see ümber mängib. Päevselge on, et täna on see ümber mänginud ülemaailmse logistika materjalide koha pealt. Sisendid on tõusnud ja mitte vähe. Võib tekkida mingi teine olukord, mida me ei oska praegu ette näha.

Ehitussektoril on üle maailma kogu aeg mingid mõjud või väljakutsed, mida lahendama peab. Stabiilsust on tehnilisel alal keerukas oodata, kogu aeg pead olema valmis ennast muutma. Loodan väga, et kogu COVID-olukord mängitakse stabiilsemaks. Me kas harjume, et veelgi pikemalt tuleb materjale ette tellida, veelgi detailsemalt tegeleda logistikaküsimustega − ma arvan, et see on reaalsus.

See sunnib ehitusvaldkonna põhiasja, innovatiivsuse suurendamist kiirendama. Ehituses on kas just kiviajast pärit, aga tegevusi, mida võiks efektiivsemaks muuta.

Kui Eestisse tulla, on uuendustest ja rohepöördest palju räägitud. Need on kindlasti väga olulised, aga tagaplaanile on jäänud, et meil on inseneride nappus, ehitamine kui tegevus alates juhtidest kuni töölisteni välja on ebapopulaarne. Ka nende teemadega tuleb tegeleda.

Põhimure ei ole, kui kiiresti rohepööre toimub või innovatsioon rakendub, põhimure on, palju me ehitajate, tellijate ja ehitusinvesteeringute teostajatena ette mõtleme ning vaatame. Riigisektoris see praktilises pooles täitsa puudub.

Äsja valmis Eesti ehituse pikk vaade …

MKM on siin teinud tublit tööd ja selle vähemalt meedias esiplaanile tõstnud, aga ehitajad ootavad ammu reaalseid samme. Kui me peame lähiaegadel, viie aasta pärast koolihooneid, muid avalikke hooneid või rajatisi ehitama, oleks mõistlik käivitada kohe uuringud ja projekteerimisstaadium, pikendada kavandamise aega. Sedakaudu saab järgnevaid tegevusi ja kogu ehitise elukaart stabiilsemaks muuta.

Võrreldes Skandinaavia ja muu Euroopaga on kavandamisega meil väga halvasti, riigisektoris eriti halvasti. Suures pildis on minu arvates see kõige suurem mure, mis peab muutuma. Ainuüksi innovatsioon seda ei muuda.

Jätkuvalt näeme riigihangetes projekte ja hankeid, mida on täiesti ebareaalne antud ajagraafikus valmis ehitada. Poliitika peaks paraku tagaplaanile jääma ja Eesti suur pilt esile tõusma.

Jutt, et ehitusettevõtete võimekus on madal, on ebamõistlik. Ehitusettevõtete võimekuse taha ei ole Eestis seni ühtegi asja jäänud. Näiteks põhimaanteede, Ikla, Tartu, Narva 2+2 tegemine oleks olnud täiesti reaalne ja mõeldav, kui oleks Euroopa Liidu rahaga kohe selline suur eesmärk võetud. Muidugi oleks ka riik pidanud oma raha panustama, aga võib-olla oleks lähiaastatel teedevõrk sellisena valmis. Majandus oleks teinud suurema sammu, kui see tänaseks teinud on. See on ehe näide, kuidas pikalt ette mõeldes oleks ehitusturul olnud võimekust seda läbi viia.

On olnud näiteid, kus hoogtöö korras paariks-kolmeks aastaks rebitakse nõudlus üles, aga kui seda läbimõeldumalt teha, oleks see kõigile jõukohane ja ka riigil parema hinnaga käes.

Kuidas konkurentsiolukorraga ehitusturul üldse on?

Arvestades Eesti väiksust või suurust, on peatööettevõtteid selgelt palju, võrreldes Skandinaavia ja Lääne-Euroopa turuga. Samas ei oska ma ka suuremat konsolideerumist ette näha.

Mingil hetkel soovib keegi endale rohkem väljakutseid ja hangib rohkem tööd, keegi vähem ja jääb tagaplaanile, aga suuri pankrotte peatööettevõtjatelt me näinud pole. Kõik toimetavad stabiilselt, tööd jagub.

Milline kümnend viimasest kolmest on sinu meelest ehitusturul kõige keerulisem olnud?

Majanduskriisi aastad 2008−2010 olid väga pingelised. Hoonete ehituses langes tööde hulk järsult, infras oli Euroopa Liidu rahaga natukene tööd. Paljud peatöövõtufirmad, kes olid varem ainult hoonetega toimetanud, üritasid infraprojekte läbi viia. Mõnele mõjus see väga halvasti, ka minul on sellest mõndagi õppida.

Olen natuke noorem mees kui need, kes taasiseseisvumise alguses ettevõtteid lõid, aga mina nimetaksin need aastad.

Kuidas võiks ehitusjuhi amet välja näha kümne aasta pärast?

Ainult robotid kümne aasta pärast meil kindlasti ei ehita. Ehitusvaldkond vajab kindlasti tehnoloogilist arenguhüpet. Võrreldes 1970.−80. aastatega on kõige suurem arenguhüpe toimunud digitaliseerimises, ehitusprojektid on praegu juba digitaalsed. See on juhtimise ja inseneritööga seotud tegevus, millega peavad harjuma ka töölised, kellest paljud jälgivad oma tööd juba praegu digitaalsest seadmest.

Olulist muudatust aga ei ole. Tuuakse näiteid, kus robot laob müüritist, aga tegelikult pole üle maailma massiivseid näiteid selliste lahenduste kohta päriselus rakendatud.

Traditsioonilised hooned ei ole enam plokk- või betoonehitised, vaid laotakse moodulist. Tehases valmistatud detailid ja liinehitus on muutnud elu rohkem ehitusplatsil.

Mina usun, et igapäeva tegevustesse tuleb rohkem abivahendeid, olgu need kas projekteerijale või juhile suunatud tarkvaralahendused või füüsilised abivahendid ehitustöölisele mingite tegevuste sooritamiseks. Usun, et neid näeme palju.

Kui suures pildis see asja muudab … Loodame, et saame öelda: jah, hoone karkassi ehitavad robotid, aga ennustama ma ei hakka.

Seega vajame tingimata ehitusinseneride järelkasvu, mida napib. Eestis antavat ehitusharidust on omajagu kritiseeritud.

Töö noortega ja koostöö ülikoolidega selle pilguga vaadates, kas üliõpilased soovivad meile tööle tulla või millised tublid juhid neist saavad, on igapäevane toimetamine. Kindlasti võiks see alati parem olla, kui praegu on.

Üldises vaates on välja toodud, et Tallinna Tehnikaülikoolis on vähe praktikapoolt ja Tallinna Tehnikakõrgkoolis rohkem … mina ütleks, et need kõrgkoolid peavadki olema erinevad. Üleüldine õpe ongi selline, et meil peab olema teoreetilisi aineid, ehitushariduse andmist ei saa ainult praktilistele ainetele üles ehitada. Kõrgkoolid peavadki olema eri nägu.

Kõige olulisem on, et õppejõud annaks oma aineid huvitavalt. See kutsub üliõpilasi valdkonda õppima ja tekitab ülikoolide vahel konkurentsi. Üliõpilastega rääkides saab väga hea pildi, mis võiks kõrgkoolides muutuda. Mitte kordagi ei tooda esile, et mulle väga meeldivad raudbetoonkonstruktsioonid, seda nähakse läbi teise prisma. Juba gümnaasiumis tuleb reaalaineid õpetada huvitavalt, siis tekib tehnika ja inseneeria vastu huvi ning kogu ehitusturg võidab. See on alus, kuidas võiks meie ehitusturul toimetavate inseneride tausta parandada.

See ei käi aga nii, et ütleme: “Tehtagu!” Ehitusettevõtted ja tegevinsenerid peavad siin kaasa aitama, näiteks otse lektoriteks tulles ja oma kogemuste baasil lugusid rääkides. Samas peab akadeemiline haridus olema tugev. Ainult nii ei saa, et ehitusdirektori või projektijuhina töötav ehitusjuht läheb pärastlõunal ülikooli akadeemilist juttu rääkima. Aga igaühel, kel on vähegi võimalust, tuleks panustada.