Ilmumiskoht Ehitusuudised
3. detsember 2021

Tiit Kuuli: järgmisel aastal me stabiilsust ei näe

Autor: Eva Kiisler
 
 

Ehitusturu arenguid eeloleval aastal on pea võimatu prognoosida, ütleb Eesti Ehitusettevõtjate Liidu juhatuse liige, Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu aseesimees ja Oma Ehituse nõukogu esimees Tiit Kuuli. Olulise arengutakistusena rõhutab ta põletavat puudust kvalifitseeritud tööjõust ja ebaselgeid prioriteete pikaajaliste plaanide elluviimisel.


Prognoosimine on teadagi üsna tänamatu tegevus. 2020. aasta lõpul prognoosisid mitmed, sealhulgas teie, 2021. aastaks ehitusturu olulist langust. Viimaste uudiste kohaselt on ehitusmaht aga aastases võrdlusbaasis hoopis 15% kasvanud, olles 2019. aasta esimese kolme kvartali põhjal paremas seisus kui 2019. aastal. Kuidas ehitusettevõtja vaatest lõppeva aasta praegu kokku võtate?

Nii ehitusettevõtjate kui ka ülejäänud majandusinimeste prognoosid tuginesid eelnevate kriiside kogemusele. Arenenud riikide seninägematu rahatrükk ja selle raha jõudmine tarbimisse − mitte ainult vara hindadesse, nagu varem − viis nõudluse eluaseme ostmise või renoveerimise järele plahvatusliku kasvuni. Lihtsustatult väljendades on turul kaks korda rohkem raha kui enne kriisi, aga tootmisvõimsused on samaks jäänud. Olukorda raskendavad pandeemiast tingitud logistilised ja tarneprobleemid. Tarbija usub, et hinnad tulevikus tõusevad, ja see lisab nõudlust veelgi.

Arvan, et selliseid arenguid ei suutnud keegi ette ennustada. Samas on elamute arendus ja renoveerimine praktiliselt ainuke ehitusturu kasvav segment.

Eelöeldut arvestades ikkagi, milliseid täpsemaid arenguid prognoosite ehitusturule järgmiseks, 2022. aastaks?

Nii nagu aasta aega tagasi, on ka praegu sellele küsimusele pea võimatu vastata. Muutujaid on selleks selgelt liiga palju, nagu arvajaid ja arvamusigi. Võimalik, et mõned arvamused lähevad ka täppi.

Praegu me alles hakkame nägema, kuidas energiahinnad ja üldine inflatsioon ehitusturgu mõjutab.

Statistikaameti viimaste andmete põhjal on ehitusmaht aastatagusega võrreldes 25% võrra kasvanud, kuid samal tasemel 2019. aasta sama perioodiga. Teisalt langes ehitusloa saanud uute eluruumide arv 25%, mis näitab ka arenduseks sobivate detailplaneeringuga kruntide vähesust kasvupiirkondades. See võib saada takistuseks kõrge nõudluse rahuldamisele eluruumide järele.

Teistel ehitusvaldkondadel kui elamuehitus on olnud ehitushindade praeguse kõrge tasemega keerulisem kohaneda. Näiteks äripindade arendamisel on üürilepingud tihti kaks aastat ette sõlmitud, aga ehitushind on vahepeal tõusnud 25 ja isegi 30%.

Mis kujuneb ettevõtjatele 2022. aastal suurimaks väljakutseks? Eriti neile, kes tegutsevad hoonete ehituse sektoris?

Kindlasti on tänased suurimad väljakutsed õigete otsuste tegemine totaalselt muutunud hinnakeskkonnas ja suur puudus kvalifitseeritud tööjõust.

2018. aasta lõpus toimunud konverentsil Äriplaan 2019 ütlesite, et valitsusel pole power’it ega pointi. Milline on teie hinnang praeguse valitsuse tegevusele 2021. aasta lõpus?

Tegin selle avalduse oma viimasel tegevusaastal tööandjate keskliidu volikogu esimehena. Tagantjärele tarkusena tundub, et kui ka õigete otsusteni on jõutud, siis nende elluviimine on toimunud liiga aeglaselt. Hetkel oleme seisus, kus me oleme, ja ülioluline on, et edaspidised otsused saaksid adekvaatsed. Pean eriti silmas võitlust pandeemiaga ja tööjõukriisile reageerimist.

Palun täpsustage, kus me Eestis tööjõukriisiga oleme. Erinevaid hinnanguid, et ehituses on inimesi puudu, on antud juba viimase kümne aasta vältel. Millise hinnangulise numbri saab praegu välja öelda?

Ehitus on kõige rohkem lühiajalist välistööjõudu kasutav majandusharu.

Kogu sektoris töötab praegu 60 000 inimest, sellest ehitusettevõtetes 45 000. Lühiajalisi välistöötajaid oli meil 7000. Kõige enam on puudu kutseharidusega oskustöötajatest ehitusplatsidel. Ainuüksi ealise väljalangemise katmiseks on igal aastal juurde vaja umbes tuhat oskustöötajat. Kutseharidusest saame vaid 400−500 ja erialati on puudujääk veel kordades suurem.

Lühiajaliste välistöötajatega kaetakse tegelikult pikaajalist puudujääki. Olukorda võimendab asjaolu, et demograafiliselt väheneb tööealiste inimeste arv Eestis järgmise viie aasta jooksul 4%. Kutseharidus ja välistöötajad on valdkonnad, mida valitsus saab oma otsustega mõjutada.

Mida ootate nii ehitusettevõtjate kui ka tööandjate kõneisikuna riigilt lähiaastatel selles osas, et ehituse tootlikkus ei pidurduks ega tekiks “majandusarengu klaaslage”, mida mainiti ka hiljutisel Eesti Panga töörändeseminaril?

Välistööjõu vajadus ehituses jääb kestma aastateks. Seda võimendavad demograafiline olukord ja kutseharidussüsteemi võimetus oskustöötajaid taastoota. Kehtivad välistööjõu piirangud aga vähendavad valdkonna tootlikkust ja koormavad järelevalve ressurssi. Sisserände piirarvu arvestusest tuleks välja arvata vähemalt need ehitusvaldkonna välistöötajad, kes omavad Eestis kehtivat kutsetunnistust.

Puudujääkidest haridusvaldkonnas. Tsiteerin teie väljaütlemist 2020. aasta kevadest: “Pikemas perspektiivis on Eesti võti tööjõuga seotud probleemide lahendamiseks kohaliku kutsehariduse efektiivsemaks muutmine. Meil on väljaehitatud infrastruktuur, aga sisu ja tegevus ei too seda tulemust, et saaksime sealt tööjõuturule konkurentsivõimelisi inimesi.” Kuidas tuleks olukorda muuta, et sisu ja tegevus tulemust ikkagi tooks?

Esiteks tuleks koolidel kitsamalt spetsialiseeruda. Praegune kutseõpetajate ressurss on liiga killustunud. Teiseks peab riiklik koolitustellimus paremini koolidesse jõudma. Lõpetajad peaksid tulema erialadelt, mida turg kõige enam vajab.

Kolmandaks peab kahte eelnevat tegevust toetama kutsehariduse rahastamismudel. Ehitusettevõtjate liit teeb täna nende mõtete realiseerimise nimel haridusministeeriumiga koostööd. Aeg näitab, kuhu me välja jõuame.

Ehitusettevõtjad hakkasid juba pandeemia puhkedes 2020. aasta kevadel tähelepanu juhtima kontratsükliliste investeeringute tegemise vajadusele, eriti hoonete ehituse sektoris. Märkimisväärselt pole sellele siiski tähelepanu pööratud. Näiteks taristuehituses rahastus järgnevatel aastatel hoopis väheneb. Miks riik (ehitus)ettevõtjaid selles osas ei kuula?

Kontratsüklilist investeerimist kasutavad majanduskriisides kõik arenenud riigid. See tähendab, et riik reguleerib oma investeeringuid vastavalt turu nõudlusele. Kui erainvestorite nõudlus ehitustööde järele väheneb, võetakse pikaajaliselt plaanis olevad riiklikud objektid töösse kiirendatud korras. Kokkuvõttes võidavad kõik. Riik saab plaanilised ehitised turu madalseisu hindadega. Inimesed saavad vajalikke objekte varem kasutama hakata. Ehitusettevõtted aga võimaluse kriis üle elada.

Samas peame arvestama, et ehitus on suure inertsiga sektor. Tänane uus investeeringuotsus jõuab ehitusplatsile minimaalselt aasta pärast. Seega valmisolek kontratsükliliselt investeerida tuleb tekitada varem, tegeleda projektdokumentatsiooni ja ehituslubadega.

Kiiresti muutuv ja korraga palju infot pakkuv maailm suunab inimesi vähem süvenema ning lühiajaliste plaanide järgi tegutsema. Sama tendents kandub kahjuks üle ka poliitikasse. Seda enam vajame praegu riigijuhte, kes pikaajaliseks arenguks vajalikud otsused inimestele arusaadavalt sõnastaks ja nende elluviimiseks toetuse saavutaks.

Sõnasabast kinni võttes: asi pole mitte selles, et poliitikud ja ametnikud eitaks vajadust kontratsükliliste investeeringute järele, vaid puudulikus võimes ettevalmistustega piisaval määral tegeleda?

Raske on öelda, kas põhjus on mittemõistmises või võimetuses ellu viia, aga selge on, et see pole olnud prioriteet.

Millised riiklikud objektid vääriksid teie hinnangul kõige enam kontratsüklilist investeeringut ehk esmajoones töösse võtmist?

Täpselt nii ei tohikski riik seda teemat käsitleda. Et üks nimetab ühe objekti, teine teise ja siis ajakirjanduses debateeritakse. Ootan süsteemset lähenemist valdkondade ja objektide väljaselgitamisel. Selgust valiku printsiipide avalikustamisel ja konkreetsust elluviimisel.

Igatahes on vajalikke objekte palju.

Lähiaastatel kogub paratamatult järjest enam tuure rohepööre. Millised võiks selle mõjud olla ehitussektorile?

Kindlasti suurenevad sellesuunalised investeeringud ja see kajastub ka ehitajate töömahus. Olgu see siis näiteks roheenergia tootmine või hoonete keskkonnasäästlikumaks muutmine. Kogu rohepöörde sisu ja kiiruse juures peame aga kindlasti arvestama, et demokraatliku maailma valijad ei luba seda teha oma heaolu arvelt.

Olete öelnud, et ei hinda juhte, kes ei suuda selgeid prioriteete seada. Millised on Eesti Ehitusettevõtjate Liidu tegevuses kolm kõige olulisemat eesmärki järgmisel aastal?

Kahest olulisest küsimusest, välistööjõust ja kutseharidusest sai juba eelpool räägitud. Tegelikult on need laiema teema – tööjõu saadavus ja kvaliteet – alaliigid. Insenerihariduse küsimused kuuluvad samasse valdkonda.

Üks prioriteetidest on targa tellija kontseptsiooni ellurakendamine. Tegelikult on see vana hea, aga tihti ununema kippuv teadmine, et enne ehituse algust platsil, isegi enne vähempakkumise korraldamist peavad eeltööd ja projektidokumentatsiooni staadium ehitustöid ning nende mahtu üheselt määratlema.

Erialaliiduna peame arvestama erinevate poliitiliste ja ühiskondlike protsessidega, seetõttu konkreetseid tähtaegu nende eesmärkide elluviimisel määratleda ei saa. Kindlasti teeme siinkohal koostööd teiste ehitusvaldkonna erialaliitudega ja riigi suurima tellija RKASiga.

Ja lõpetuseks: millised on teie kui kogenud ehitusjuhi kolm (isiklikku) soovitust ehitusturul järgmistel aastatel edukas olla soovivale ettevõttele?

Isiklikesse soovitustesse ma eriti ei usu ja vaevalt et keegi neid ka vajab. Aga ilmselt peavad kõik ehitusettevõtjad arvestama, et järgmisel aastal me keskkonna stabiliseerumist veel ei näe.